Minu pikk puhkus poliitikast on läbi saanud ning astun rongile. 25 aastat tagasi otsustasin
poliitikakarussellilt maha astuda kuna leidsin, et olen veel liiga noor ja kogenematu selleks. No mida teab
35-aastane mees veel elust, poliitikast ja muudest maailma asjadest? Jätsin omale variandi, et kui saan 60
aastaseks, siis vast kaalun poliitikasse naasmist, kui on õige aeg ja mul on võimalus milleski kaasa rääkida
ning midagi korda saata.
Olen pärit Ida-Virumaalt, Tudulinna kandist. Nagu selle aja maal elavatele noormeestele oli tavaks, siis
käisin minagi nõukogude armees, seejärel töötasin kohalikus majandis nii autojuhina, traktoristina kui
kombainerina. Abiellusin ja sündisid ka lapsed. Olen isaks kolmele tütrele ja ühele pojale. Lisaks tegelesin
1990. aastatel ka põllumajandusliku tootmisega - kasvatasin kurki, tomatit, kapsast, teravilja, kartulit ning
loomi.
Aastal 1993 valiti mind Tudulinna vallavolikokku - olin siis 27 aastane! Volikogu esimees oli minust veelgi
noorem! Asjaolud läksid nii, et pidin vastu võtma ka vallavanemakoha. Ja nii läks käima neli aastat
omavalitsuse juhtimist, kui kõike tuli õppida ja omandada jooksu pealt. Olime noored ja vihased! Tegime
päris asju - alates katlamajaga seotud teemadest kuni koolimaja ülalpidamiseni välja. Poliitikat ja jagelemist
oli tol ajal vähem. Püüdsime vallaelanike heaks teha niipalju kui oli jõudu, võimekust ja ressurssi.
Osalesin samal kümnendil ka Riigikogu valimistel - see oli Eesti Maarahva Erakonna ja Rahvaliidu aeg.
Olin ka Ida-Viru maakonnaorganisatsiooni juht. Kogu see poliitiline tegevus sai minu jaoks lõpu 25 aastat
tagasi nagu eelnevalt mainitud.
Töö ja eraelu muudatused tõid mind Tartusse ja elan nüüdseks juba 20 aastat Veeriku linnaosas. Tütarde
pered elavad ja toimetavad Tartus nagu minagi, poja pere on pealinnas. Mul on neli toredat lapselast, olen
uhke vanaisa!
Tartu Ülikoolis, avatud ülikooli versioonis, läbisin ka majandusteaduse õppekava. Sain ainepunktid kokku,
aga lõputöö jäigi tegemata. Sellest on muidugi kahju, aga ma tean ise oma teadmisi ja mida ma väärt olen.
Sukeldusin eraettevõtlusesse nii palgalise töötajana kui ka puhtalt ise ettevõtjana. Sain erinevaid kogemusi
- nii positiivseid kui negatiivseid. Kümme aastat tagasi võtsin ette rahvusvahelise autotranspordi karmi äri.
See oli nagu monotükk pealkirjaga: Sinisilmast sinikani ehk äriplaanist pankrotini. Väga kalli isikliku raha
eest omandasin ärijuhtimise diplomi. Samas - mis ei tapa, see teeb tugevaks. Olen tagasi ettevõtluses, aga
oluliselt targemana, pragmaatilisemana ja tasakaalukamana.
Nüüd olen otsustanud kõike kogetut ja kogutut rakendada ka poliitilisel areenil. See ei saa kerge olema,
aga ma saan hakkama- küll ma läbi lähen! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Oma tegevuses
lähtun põhimõttest: Mõte, Plaan, Tegu. Olen sihikindel pragmaatik.
Mida ma Tartu linna heaks tahan teha? Kõigepealt lähtun eesmärgist:
EKRE programmis on kirjeldatud kõikide valdkondades muutmist vajavad tegevused. Minu jaoks on neist
üks olulisemaid liiklus ja transport.
Ma toimetan tööasjus poole ajast pealinnas ja üle Eesti ning saan võrrelda Tartu liikluse olukorda nii
Tallinnas kui ka teistes asulates toimuvaga. Mis on siis enamike linnade probleemid? Ikka autode
põhjendamatu väljatrügimine asulatest ja jalgrattateede ebaproportsionaalne laiendamine autoteede arvelt.
Peamine põhjus - et inimesed eelistaksid autodele jalgrattaid või rohkem ühistransporti. Mõte ja soov
võivad ju iseenesest õilsad olla, aga tegelikkuses pole see realistlik. Linnas peab jätkuma ruumi kõigile
liiklejatele, arvestades liiklusvahendite proportsionaalset jaotust! Linnas liikuv transport ei ole ju ainult
inimeste liigutamine ühest punktist teise, vaid ka näiteks kaupade laialivedu, teenindusettevõtete
varustamine vajaminevaga jne. Seda kõike ei saa teha kergliikurite ega ühistranspordiga! Me ei saa
kopeerida üks-ühele teiste linnade või riikide mudeleid! Tihti tuuakse näiteid Hollandi kohta, et kuidas seal
on rattaliiklus arenenud ja rongiliiklus jms. Jah, on, aga Hollandis on Eestist väiksemal territooriumil 18
miljonit elanikku - hoopis teised mastaabid! Holland pole erinevalt meist ka põhjamaise kliimaga piirkond.
Mina toon hoopis positiivse näitena Lätis asuva Ventspilsi linna. Kõik liiklejad mahuvad linna ära ja
parkimine on üldse tasuta! Miks ei võiks me Tartus ka mõelda tasuta parkimise võimaldamisele - kui mitte
aastaringselt, siis ehk teatud perioodidel?
„Heade mõtete linn“ tuleb muuta terve mõistuse linnaks!