𝐊𝐨𝐠𝐮 𝐞𝐥𝐮 𝐦𝐢𝐭𝐦𝐞𝐤ü𝐥𝐠𝐧𝐞 𝐚𝐤𝐭𝐢𝐢𝐯𝐧𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞. Õ𝐧𝐧𝐞𝐥𝐢𝐤 𝐞𝐦𝐚, 𝐯𝐚𝐧𝐚𝐞𝐦𝐚 𝐣𝐚 𝐯𝐚𝐧𝐚𝐯𝐚𝐧𝐚𝐞𝐦𝐚

Kuulun EKRE ridadesse alates 2012. aastast, mil Mart Helme võttis erakonna üle. Me olime toona veel osa Läänemaast.

Erakonnas ja Pärnu ringkonnas on toimunud mõningad muudatused, aga peab ütlema, et koostöö praeguse EKRE Pärnumaa ringkonna juhi Valmar Veste ja Lääneranna osakonna juhi Viljar Viljamäega põhineb vastastikkusel austusel ja on selge.

Minu elukoht on praegune Lääneranna vald, Lõo küla. Mulle meeldib minu kodukandi rikas, puhas loodus, vaikus ja ettevõtlikud inimesed.

Olen olnud olnud üle neljakümne aasta kaastegev Kõmsi mälumängus. 30 aastat oli see ka minu kadunud väga haritud metsamehest abikaasa suur kirg ja teene meie kandi kultuurielule. Tänu kohalikele aktivistidele elab see traditsioon kenasti edasi.

Olen mitme erialaga inimene: saksa- ja inglise filoloog ning metsandusliku keskharidusega loodusesõber. Olen õnnelik ema ja vanaema: mul on 3 täiskasvanud last, 9 lapselast, 3 lapselapselast. Töötasin pikalt kolmes kohalikus koolis: Lihulas, Virtsus ja Vatlas, kus õpetasin lastele nii saksa- kui inglise keelt, bioloogiat ja käsitööd. Ja seda kuni pensionile jäämiseni, aastani 2014. Inglise keelt tudeerisid minu käe all ka täiskasvanud.

Samuti hoolitsen oma maakodu eest.

𝐏𝐨𝐨𝐥𝐝𝐚𝐛 𝐋𝐢𝐡𝐮𝐥𝐚 𝐚𝐮𝐬𝐚𝐦𝐛𝐚 𝐚𝐬𝐞𝐧𝐝𝐮𝐬𝐬𝐚𝐦𝐛𝐚 𝐩ü𝐬𝐭𝐢𝐭𝐚𝐦𝐢𝐬𝐭

Olen sündinud sõja ajal, kui sakslased olid Eesti vallutanud ja sõja seisukord oli väga pingeline. Eesti tollane valitsus viis läbi mobiliseerimise, kus võeti sõtta mehed vanuse järgi. Nii ka minu isa, kuigi tal oli kolm last. Kaks neist päris pisikesed.

Vapra mehena läks ta sõjaväljale ahelikus venelastest mahajäetud relvi korjama. Seal tabas teda vene snaipri kuul pähe, mille tagajärjel ta suri kõigest 38-aastaselt. Kiire surm ja 3 last isata.

Sakslased austasid teda Raudristi ordeniga, mis andis omakorda meie väikesele perele põhjuse karta kommunistide poolt diskrimineerimist ja ähvardusi meid küüditada. Raske töö ja suure eluraskuse kandmise tõttu lahkus ka minu ema 56-aastaselt. Nii pidime meie, lapsed ise oma elu ja hariduse eest võitlema.

𝐕õ𝐢𝐝𝐞𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐤𝐨𝐠𝐮 𝐞𝐥𝐮, 𝐯õ𝐢𝐝𝐞𝐥𝐝𝐞𝐬 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢!

Seisan valla arengus eelkõige nelja punkti eest:

1. Nii nagu eelpool öeldud: pooldan Lihula ausamba asendussamba püstitamist. Austan väga Tiit Madissoni sirgeselgset seismist saksa poolel võidelnute mälestuse eest, mida pole soosinud ei Nõukogude ega ka Eesti Vabariigi valitsus. Tuleks ükskord tunnistada, et need mehed polnud fašistid, vaid Eesti vabariigi valitsuse poolt mobiliseeritud võitlejad!

2. Et Lihulas säiliks gümnaasium! Meie valla alg- ja põhikoolide kõrvale peab jääma vähemasti see üks gümnaasium.

3. Läänerannas on vaja uusi vallajuhte, kes tunnevad oma vallaelanikke ja hoolivad oma valla rahvast, ei hävita koole ja loovad vallale paremad olud.

4. Samuti oleks mul ettepanek meditsiinisüsteemi inimestele: ärge saatke inimesi kuudepikkusse eriarsti järjekorda ilma igasuguse uurimise- ja eelravita! Nii lähevad haigused ainult raskemaks ja raskemini ravitavaks.

Läänerannas muidugi EKRE ja muidugi Ülle Pärnpuu!